RAAMATUSOOVITUS + MINEVIKUGA RAHU TEGEMINE

Ma olen mitu päeva tahtnud jagada Sinuga paari mõtet ühest raamatust, mis on mind ennast viimasel kümnendil mitmeid kordi liigutanud, puudutanud, äratavalt raputanud ja ka korrale kutsunud (ja ütlen juba ennetavalt, et see siin ei saa olema promo minu enda peagi ilmuvale raamatule 😆).

👉 Raamat, mida tahan Sulle soovitada on Miguel Ruiz-i “The Four Agreements”.
👉 Kui Sa pole veel seda raamatut lugenud (ja ma tekitan Sinus nüüd huvi seda teha), siis palun alusta inglisekeelse versiooniga, tõlkes on nii mõndagi kaduma läinud.

💁‍♀️ Täna hommikul tituleerisin selle Zoomis spontaanselt parimaks enesearenguraamatuks mida siiani lugenud olen.
Et Su ootuseid mitte päris lakke ajada, parandan ennast ja ütlen, et sellel raamatul on väärikas koht minu isiklikus top 3-s.
Olen seda raamatut tänaseks lugenud-kuulanud vast 15-20 korda ning see puudutab ja liigutab mind iga kord täiesti uutmoodi! Selliseid raamatuid ei ole palju.
Nagu aimata võid, siis füüsilisel kujul jõudis see raamat minuni juba väga ammu. Mingil mulle siiani arusaamatuks jääval põhjusel ostsin mõned aastad tagasi juurde ka audioraamatu. Veelgi kummalisemal kombel on see ainus audioraamat, mis on mul Audibles alla laetud ning saadaval kuulamiseks ka interneti puudumisel.

😎 Kuna ma olen viimaste nädalate jooksul väga palju aega veetnud lennukites… siis võid aimata mida olen sel ajal teinud (kuulanud seda raamatut kolm korda jutti).



🤓 Ma ei hakka Sulle seda raamatut ümber kirjutama - see ei oleks sama, mis originaali kuulamine või lugemine. Tean, et mingi hetk tahan ma kindlasti jagada pikemalt oma perspektiivi raamatus kirjeldatud ja tolteekide tarkusest tuletatud neljast “kokkuleppest” ning nende praktilisest rakendusest.



🤝 Vali oma sõnu hoolikalt

🤝 Ära võta midagi isiklikult

🤝 Ära eelda ega oleta
 (vaid küsi)
🤝 Anna alati endast parim


+ eriti tahan ma pöörata tähelepanu sellele, kuidas me “maksame tähelepanus” ning võtame omaks selle, millega nõustume (sh teiste inimeste emotsionaalse prügi ja mürgi).
Paljud selles raamatus edasi antud põhimõtted on hästi kooskõlas sellega, mida ise tõeseks pean.

🍂


Praegu tahan ma aga (inspireerituna sellest raamatust) rääkida mõne sõnaga oskusest lahti lasta ja teha rahu.

Seda võib võrrelda ka andestamisega - mõlemal on samalaadne vabastav mõju.

Minevik ei kordu sellepärast, et teisiti ei ole võimalik.
Tähelepanu ja emotsionaalne seotus minevikus juhtunuga hoiab seda üha uuesti kordumas (ja seda sageli põlvkonniti ning isegi kauem, kui ühe eluaja). Tead ju küll, kuidas lapsepõlve läbitöötamata traumad on justkui kinnine luumurd, mis annab endast märku igapäevaselt - täna, siin ja praegu.


👉 Sama lugu on isiklike “eksimuste” ja kõigega, mille osas kipume "tagantjärele targemad" olema (loe: mille eest tänase tarkuse ja teadlikkusega ennast hukka kipume mõistma).



⏳

Lihtsalt meeldetuletuseks ja mõtteaineks (mulle endale ja äkki ka Sullegi):


👉 Mitte keegi ei mõista Sinu üle kohut nii nagu Sina seda teed! Mitte keegi teine ei ole Sinu suhtes nii kriitiline ega nõudlik, kui Sina ise. Päriselt ka!


👉 Mitte kellelgi teisel ei ole Sinu suhtes nii kõrgeid ega ebarealistlikke ootuseid või standardeid, kui Sinul endal.
 Sina oled ainus, kes ootab ja eeldab endalt ebainimlikku täiust!

👉 Mitte keegi ei karista Sind nii julmalt (või pikaajaliselt), kui Sina ise!


👉 Kõik väline juhib tähelepanu sisemisele - mille eest süüdistad ja mõistad hukka ennast? Sest ilma sisemiste aktiivsete nuppudeta, ei trigerdaks ju väline Sind mingil moel!

St. ma võin Sind küll süüdistada, aga kui Sa seda omaks ei võta ning süüd ei tunne, siis kas minu süüdistused avaldavad Sulle mingit mõju või mitte 😉?

👉 Looduses on igal “eksimusel” üks tagajärg. Inimestena on meil seevastu võimalik ennast kasvõi terve igaviku karistada minevikus öeldud sõnade või tehtud (tegemata jäänud) tegude eest. Kui gasell hindab valesti millist ohtu endast lähenev lõvi tema varsale kujutada võib, saab varss söödud. Kõik. Gasell ei hüppa selle pärast ise ka kalju servalt alla ega jää ennast mingil muul masohistlikul moel lõputult karistama või varsa korjuse kõrvale nutma kuni lõvi ka tema nahka pistab.
Elu läheb edasi (ja jah, ma tean, et lisaks inimesele on loomariigis ka reeglit kinnitavaid erandeid - that's not the point right now).


Kui lasta minevikul olla ja jätta see rahule, lõpetab see kummitamise ja kuklasse hingamise.
On luukeresid, mida pole vaja üles kaevata ja on zombied, kellega tuleb tegeleda.
Neid kahte on vaja õppida selgelt eristama (seda ei ütle enam raamat, vaid juba minu isiklik elukogemus 😃).



"Elu läheb edasi" + "Oli mis oli, täna saan ma muuta ainult enda suhtumist ja sarnases olukorras talitada targemalt" = vabadus ja muutus.

😉 Mis võiks kõlama jääda:


Kui elad, siis ela! Ja ela praegu!
Keegi meist ei tea, kui mitu homset ees ootamas on.
Elu on nüüd.
Eksisid? Palju õnne, ka Sina oled inimene!
Said vastu näppe? Okei, oli valus ja ebamugav, aga kui Sa oled ikka veel elus, siis ELA!
Õpi, liigu edasi, proovi nüüd teha teisiti, anna endast parim.

👣


Ja tea, et ka tänane parim ei ole päris kindlasti parim, milleks Sa (näiteks homme) võimeline oled!

See ongi see, mis muudab elu teekonnaks. 


Ja mis siis, kui asi ei ole üldse võitudes, kaotustes ega saavutustes, vaid selles, kelleks teekond meid kasvatab!

👣

What if… It’s about the journey not the destination and the path is made by walking 😉


Kui see postitus kõnetas sind, siis soovitan Sul lugeda või kuulata ka eelmainitud raamatut 😉
Seal on peidus palju kulda ja ohtralt inspiratsiooni!