Mina ja kontsakingad - isiklikult ja vahetult “liiga pikk vili” olemisest ning alateadlikest seostest

Ma tahan Sinuga jagada midagi hästi isiklikku.
Midagi, mida olen sõpradega ja mitmes väiksemas Zoomi-grupis juba varasemalt jaganud ning mis tuli eile taas teemaks suletud FB grupi live-s.

Ma olen palju rääkinud “liiga palju” või “liiga pikk vili” olemisest ning viimasel ajal kasutanud selle ilmestamiseks sageli riietuse näidet.

💁🏻‍♀️
Kui Sa hoiad ennast tagasi oma riietuses, siis päris kindlasti hoiad ennast tagasi ka muudes eluvaldkondades. Väline peegeldab sisemist ning need kaks moodustavad lahutamatu terviku.
Vahel aitab lihtsalt nn välise teadlik jälgimine paremini mõista seespool toimuvat.

Teisisõnu:

KUI SA EI JULGE ASTUDA KODUUKSEST VÄLJA ISEENDANA JA JUST NII NAGU SA ISE TAHAD, SIIS PÄRIS KINDLASTI EI TOO SA KA MUUDES ELUVALDKONDADES (SUHETES, TÖÖS JNE) MÄNGU TÕELIST ENNAST KOGU OMA POTENTSIAALI, KÕIGI UNIKAALSETE ANNETE, VÄRVIDE JA ERIPÄRAGA.

”Dress to express” vs. “Dress to impress” või “Dress to fit in”
St. kui Sa ei väljenda ennast läbi riietuse, vaid pigem mugandud, järgid trende, sobitud või püüad muljet avaldada, siis päris kindlasti teed seda ka teistes eluvaldkondades.

Tegemist ei ole minu jaoks lihtsalt ühe hea kujundliku näitega.
Sellel on tegelikult väga palju sügavam ja isiklikum taust.

Teema nimetus võiks olla 👉 Mina 💁🏻‍♀️ + 👠 kontsakingad!

Ehk siis mina ja minu pikkus. Otseselt ja ka ülekantud tähenduses. Aga alustame algusest.
Ma olen 173cm pikk.
Keskmise Eesti naise pikkus on statistiliselt täna 169cm (mäletan, et kui ma olin teismeline, siis oli see 166 või 167cm) ja kui ma õigesti mäletan, siis me oleme nende näitajate poolest top viies, kui mitte kolmes maailmas. Ehk siis pikk rahvas! Mitmel moel!

Keskmine keskmiseks, aga ma olen väikesest peale olnud nii lasteaias, koolis, kui ka oma sõprusringkonnas üks pikemaid (enamasti kõige pikem).
Ja sageli pikem mitte ainult naistest, vaid ka paljudest meestest.

Kui Sa küsiksid, mis oli see, mida ma kooliajal kõige rohkem enda puhul muuta tahtsin, siis vastus oleks lihtne - PIKKUS, ma tahtsin olla lühem.
Paradoksaalselt on see ka üks vähestest asjadest, mida muuta ei saa (jah, minu teada on täna võimalik ka selle osas juba nii mõndagi teha, aga kammoon - let’s not resort to extreme violence).
Ehk siis loodus tegi mu (minu enda arvates) liiga pikaks.

Aga kuidas ma sain teada, et ma olen liiga pikk?

Vastus on - MULLE ÖELDI!
Mulle meeldis väikesena täiega tantsida (olgem ausad - tänaseni meeldib).
Ja kui ma räägin oma lapsepõlvest, siis ma viitan ikkagi 90-te algusele, kus valikuid ja võimalusi oli kordades vähem, kui täna. Eriti väikelinnas.
Igatahes - tollal oli tantsuringidest valikud ainult RAHVATANTS.
Teadagi, seal üksi tantsida ei saa. Sul on vaja partnerit ja et asi visuaalselt ilus oleks, peaks poiss ikka tüdrukust pikem olema. Aimad juba, kuhu ma tüürin?
Ainsad kaks tollal minust pikemat poissi olid aga juba võetud!

Ehk siis trauma keeles rääkides - ma ei saanud teha midagi mida ma väga väga tahtsin sellepärast, et ma olin liiga pikk! Ja ei saanud selle osas ka mitte midagi ette võtta!
Üksi ei saanud ja sobivat kaaslast polnud kusagilt võtta.
(Siinkohal ei saa mainimata jätta ka seda, et ma olin kooliajal ja eriti algklassides kõike muud, kui populaarne).

Ma ei hakka siin pikalt heietama selle kohta, kuidas see olukord mind mõjutas ja millise tundega ma rahvatantsu vaatamas käisin. Usun, et paned isegi juba pildi kokku.

Tuleme tagasi selle pikkuse-värgi juurde.
Kogu teismeea valisin ma jalatseid selle järgi, et neil oleks võimalikult madal tald ja kuna sellest oli ka päeva lõpuks võrdlemisi vähe kasu, siis põhikooli lõpuks olin ma avastanud, et kui käia ringi kumera selja ja langetatud peaga, siis paistab üldmulje lühem. Räägime veel kohanemisest!
Ja ärme unusta, et alguse sai see kõik lihtsalt ühest (aga tollal minu jaoks väga olulisest) EI-st.

Ma arvan, et veel 20-te alguses olin ma täiesti veendunud, et lühematel inimestel on parem elu ja nemad saavad kõik, mis nad tahavad.

Kerime nüüd tublisti ajas edasi ja jätame siinkohal vahele ka kogu selle ca viimase 20 aasta sisse jäänud töö iseenda ja oma sisemaailmas toimuvaga (see oleks lihtsalt juba korralik eepose materjal).

Nüüd, iseenesest ei ole tänapäeva maailmas 173 pika naisena elamisel häda midagi.
Ja on hetki, kus ma lausa tunnen rõõmu selle üle - näiteks siis, kui mu lemmik tomatimahl on Prismas otsakorral ja kõige kõrgema riiuli kõige tagumisse nurka on jäänud täpselt üks pakk (ilmselgelt lühikesed inimesed lihtsalt ei ulata sinna!).
Nendel hetkedel olen ma täiega tänulik!

AGA! Mulle meeldib kanda kontsasid!
Kontsadega muutub kõik kuidagi graatsilisemaks, rüht paremaks, elu aeglasemaks.
I love the vibe and the feeling!

Lisaks sellele mingil väga kummalisel kombel on kõik kontsaga kingad lihtsalt nii palju ilusamad ja ägedamad, kui nende madalad sõsarad. Ja kõik “kiiksuga”, omanäolised, erilised ning minu subjektiivsest maitsest lähtuvalt “ilusaks” kvalifitseeruvad asjad mulle meeldivad! Väga! Mulle meeldib kuidas ma neid kandes ennast tunnen (seega jällegi - asi ei ole niivõrd asjades, vaid ikka tundes).

Igatahes, mul on päris mitu paari väga vingeid kingi, mida ma olen vaid loetud üksikud korrad kodunt välja viinud! Ja lugematu hulk kingi, mida ma olen elu vältel soetamata jätnud ainult seetõttu, et need on kõrge kontsaga!

SELLE TEEMAGA OLI MUL SEOTUD VALDAVALT KAKS LUGU (mis said siis vastavalt olukorrale vürtsitatud erinevate nüanssidega):
üks oli see, et kontsadega ei ole mugav ja teine lugu lubas mul kanda kõrgeid kontsasid siis, kui ma olin koos minust pikema mehega.

Seda, kust teine lugu alguse sai, me tänaseks juba teame - väike tüdruk, kes ei saanud tantsida (teha midagi, mida ta väga väga tahtis), sest kõik pikemad poisid olid võetud.
Rääkimata siis muudest valdkondadest, mida see mõjutas (nagu ma korduvalt juba maininud olen - it’s not about the heels).

See kõlab nii uskumatult, aga just nii suur mõju võib olla ühel näiliselt väikesel (aga tollal väikese tüdruku jaoks) väga olulisel EI-l. Ja see on vaid üks väga paljudest “erroriga” piiravate seoste (mida me võime nimetada ka “mõttemustriteks”) jadadest, mida ma enda puhul aastate vältel tuvastanud olen. Usun, et sama lugu on ka Sinuga!

Tulles tagasi teemasse.
Kontsad.

Teine lugu on põnevam - “kontsad on ebamugavad”.
”Kontsadega on ebamugav (või lausa ohtlik) kiiresti liikuda, kontsadega on ebamugav autoga sõita, kontsadega on ebamugav kõndida… “ jne jne jne.
EBAMUGAV!
Ja nii, kui sisemaailmast leida üles “ebamugav” on tegemist tõelise jackpot-iga!
Kontsad ei ole ebamugavad ja autoga sõites saab need alati ära võtta!
Keegi pole öelnud, et läbi elu peaks peata kana kombel ringi tormama!

Toredad lood ja mõjuvad vabandused, aga… olgem ausad …

Tõeliselt EBAMUGAV on kontsadega liiga pikk olla (173+ ca 11cm konts on PIKK)!
Ja ca 184cm kõrguselt Sa mitte ainult ei vaata ülevalt alla enamuste naiste, vaid ka väga paljude meestega suheldes!
TEISTEGA SUHELDES ÜLEVALT ALLA VAADATA ON MINU JAOKS VÄGA EBAMUGAV!

Meel on leidlik ning selleks, et seda ebamugavust vältida, olen ma aastaid (alateadlikult, peenelt ja väga oskuslikult argumenteeritult) keelanud endale seda, mida ma päriselt teha tahan - kontsade kandmist (ja ilmselgelt mitte ainult) - ning muuhulgas hoidnud karbis ka üliägedaid kingi, mis täiega tahaksid tänavatele pääseda!

Päriselt ka! Kui Sa vaid teaksid, kui mitmeid kordi olen ma astunud kontsadega kodunt välja ja siis läinud tagasi ning vahetanud need sandaalide vastu välja! Tundub väike asi, aga asi ei ole teos endas (ammugi mitte kingades), vaid ikka selles, mis seda tegema paneb!

Nagu Sa juba aimata võid, siis kingad ei ole ainus asi, mida ma olen endale hoidnud!

Päris põnev, eks?!
Just selliseid trikke alateadvus meiega teebki. Ja just nii me läbi iseenda teadliku vaatlemise saamegi teadlikuks sellest, mis toimub meie sisemaailmas. Mida teadvustad, märkad ja näed, seda saad muuta.

Ja vaata nüüd korra uuesti milliste lausetega ma seda postitust alustasin!

👠👠
Ma olen jälle hakanud kandma kontsasid.
Mitte iga päev ja igal pool, aga I´m doing it and loving it!
Ebamugavus ei ole kuhugi kadunud, aga keegi pole õnneks kunagi lubanud, et selle tegemine, mida Sa päriselt teha tahad saab olema (või on) mugav!
Ja just sellepärast ma nii väga innustan ka Sind tegema sama!
Vahet ei ole, mis need Sinu “kontsad” või “liiga pikk” on!

Kui Sa oled nüüd kõik eelnevalt kirjapandu läbi lugenud, siis tõenäoliselt mõistad isegi, et kõik, millest ma olen viimasel ajal palju rääkinud on märksa sügavama tagamaaga, kui esmapilgul paista võib (või võis).

This is personal for me.
Sellepärast see ongi minu jaoks nii oluline, sellepärast lähevad mul sellel teemal rääkides silmad särama ja just sellepärast kipungi ma pidevalt toonitama, et asi ei ole üldse riietes!

Sest meil kõigil on oma “kontsakingade lugu”, Sinul ka!

👠👠

Muide,
see siin on tegelikult üks paljudest (isiklikest ja sügavatest) põhjustest, miks me tegelikult Katriniga otsustasime augusti lõpus “liiga palju” olemisest rääkida.

Ja kindlasti on ka eelmainitud lugu (mis on päriselt ka - vaid üks paljudest ja kohe kindlasti mitte "kõige traumeerivam") palju panustanud sellesse, mida ma üldse täna teen või millest rääkimist oluliseks pean ning miks ma tihti ütlen, et asi ei ole sageli “traumas” endas (st selles mis juhtus), vaid seostes, mis selle tagajärjel tekkisid ning kuidas need tänaseni reaalsustaju, tegelikkust ja ka elulisi valikuid mõjutavad või moonutavad.


Asi ei ole kingades 😉,

Elena